Radoon Eesti majas: 300 Bq/m³ ei ole piirnorm, vaid viitetase

Riwega DS 1500 SYN radoonitoke vundamendi polrandal ja seintel

Radooni kohta liigub Eesti ehituses kaks vastandlikku arusaama. Ühed väidavad, et tegemist on kohustusliku normiga ja igasse majja tuleb paigaldada radoonitõkkekangas. Teised väidavad, et kogu teema on müügitrikk. Tegelikkus jääb nende kahe vahele: radoonile on Eestis kehtestatud viitetase, mitte piirnorm, ning see, kas konkreetne maja vajab kaitset, sõltub ühest mõõdetavast numbrist — pinnaseõhu radoonisisaldusest krundil.

Mis number tegelikult kehtib

Eluruumides on Eesti radooni viitetase 300 Bq/m³ aasta keskmisena. See tuleneb ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 28. veebruari 2019. aasta määrusest nr 19, mis omakorda põhineb Euroopa Liidu direktiivil 2013/59/Euratom. Sõna „aasta keskmine“ on siin oluline: radoonisisaldus kõigub aastaajati ja on talvel tüüpiliselt kõrgem, mistõttu üks lühike suvine mõõtmine ei anna hoone kohta usaldusväärset vastust.

Koolides ja lasteaedades on nõue rangem — 200 Bq/m³. Lasteaedade puhul tuleneb see Vabariigi Valitsuse 6.10.2011 määrusest nr 131 ja koolide puhul 30.05.2013 määrusest nr 84. Rangem piir on seatud sellepärast, et lapsed veedavad nendes ruumides pika osa oma päevast ja kasvav organism on kiirguse suhtes tundlikum kui täiskasvanu oma.

Tööruumides kehtib 300 Bq/m³ keskkonnaministri 30.07.2018 määruse nr 28 alusel. Sama määruse lisa nimetab 36 haldusüksust, mis kuuluvad kõrgendatud radooniriskiga alale. Nendes piirkondades ei ole mõõtmine tööandja vaba valik, vaid kohustus.

Miks „viitetase“ ja mitte „piirnorm“

Piirnorm ja viitetase ei ole sünonüümid ning just sellest segadusest algab enamik vaidlusi. Piirnorm tähendaks, et selle ületamine on rikkumine, millel on õiguslik tagajärg. Viitetase tähendab taset, millest ülalpool tuleb kaaluda meetmete võtmist. Tegemist on riskijuhtimise piiriga, mitte karistuse piiriga.

Praktikas tähendab see kolme asja:

Konkreetsed lahendused annab standard EVS 840:2023 „Juhised radoonikaitse meetmete kasutamiseks uutes ja olemasolevates hoonetes“, mis kehtib alates 16. oktoobrist 2023 ja asendas varasema EVS 840:2017. Tähelepanuväärne on see, et standardi varasem versioon seadis eesmärgiks 200 Bq/m³, kuigi ametlik viitetase on 300. Kui projekteerija viitab vanemale standardile, on tema lahendus rangem kui seadus nõuab — see ei ole viga, aga see selgitab, miks eri projektides on eri numbrid.

Kus Eestis on probleem päriselt olemas

Radoon ei jaotu Eesti pinnases ühtlaselt ja see on hea uudis, sest see tähendab, et suur osa majadest ei vaja erilahendusi. Eesti Geoloogiateenistuse pinnase radooniriski kaart tugineb enam kui 3000 välimõõtepunktile, mis on kogutud 17 aasta jooksul, seega tegemist ei ole hinnanguga, vaid mõõdetud andmestikuga.

Kõige kõrgem risk on Põhja-Eesti klindivööndis, mis ulatub Narvast idas kuni Pakri saarteni läänes. Riikliku tegevuskava järgi ületab radoonisisaldus seal sageli 50 kBq/m³ ning ulatub 600 kBq/m³-ni, harvem enamgi. Eraldi tuuakse välja Toila ja Kunda piirkond, kus risk on ka klindivööndi keskmisest kõrgem.

Lõuna-Eestis on kõrge riskiga alad Põlva, Tõrva ja Viljandi linna ümbruses ning Luunja piirkonnas. Need on saartena kõrge riskiga alad muidu mõõduka riskiga piirkonnas, mistõttu naabri mõõtetulemus ei ütle teie krundi kohta tingimata midagi.

Põhjus on geoloogiline ja seetõttu püsiv: Põhja-Eestis sisaldab pinnas uraanirikast diktüoneemakilta ja fosforiiti, Kesk- ja Lõuna-Eestis graniidirikast moreeni. Kumbki neist ei kao ajaga kuhugi ning krundi radoonirisk jääb maja kogu eluea jooksul samaks.

Pinnase number otsustab, mida ehitada

Kogu ehitusotsus taandub ühele mõõtmisele. Pinnaseõhu radoonisisalduse järgi kehtivad järgmised praktilised lävendid:

Pinnase riskiklassid jagunevad nelja rühma: madal 0–10 kBq/m³, normaalne 10–50 kBq/m³, kõrge 50–250 kBq/m³ ja väga kõrge üle 250 kBq/m³.

Siit tuleb kogu artikli kõige praktilisem soovitus: mõõda pinnas enne, kui otsustad. Pinnasemõõtmine maksab murdosa sellest, mida maksab valesti ehitatud vundamendi hilisem parandamine. Kui kangas jääb paigaldamata või jääb valesti tihendatuks, ei ole seda pärast betooni valamist enam võimalik korda teha ilma põrandat lahti võtmata.

Kui palju radooni Eesti kodudes tegelikult on

Eesti pinnase radooniriski ja looduskiirguse atlase andmetel on Eesti eluruumide siseõhu radooni aritmeetiline keskmine 213 Bq/m³ ja geomeetriline keskmine 80 Bq/m³, mõõdetuna enam kui 5500 ruumis. Kahe keskmise suur vahe näitab, et enamikus majades on tase madal, kuid üksikutes väga kõrge — ja just need üksikud tõstavad aritmeetilist keskmist.

Umbes 2500 hoone kohta jaguneb pilt nii:

See tähendab, et iga kümnes Eesti kodu ületab viitetaset. Tegemist ei ole marginaalse probleemiga, mida võiks käsitleda erandina, kuid see ei ole ka iga maja probleem. Just sellepärast on mõõtmine mõistlikum kui üldine reegel: see eristab need kümme protsenti ülejäänutest.

Mida radoonitõke tegelikult teeb

Radoonitõke on difusioonitõke, mis tähendab, et ta ei peata gaasi mehaaniliselt, vaid aeglustab selle läbitungimist materjalist. Selle võimekust mõõdetakse radooni difusioonikoefitsiendiga, mille ühik on m²/s ja mille puhul kehtib lihtne reegel: mida väiksem number, seda parem tõke.

Riwega DS 1500 SYN difusioonikoefitsient on 1,64 × 10⁻¹⁴ m²/s, mõõdetuna standardi ISO 11665-10 järgi. Materjal on viiekihiline PP.PE.Alu.PE.PP ja radooni peab kinni just alumiiniumsüdamik. Sd-väärtus 3000 m tähendab ühtlasi, et sama kangas toimib väga tugeva aurutõkkena, mistõttu ta tuleb paigaldada soojustuse soojale poolele nagu iga teine aurutõke.

Miks kangas ja mitte kile

Objektil tuleb see ettepanek varem või hiljem lauale: rull tavalist paksu ehituskilet näeb välja täpselt samasugune ja maksab murdosa hinnast. Vahe ei ole rullil näha. Vahe tuleb välja kaks aastat hiljem, kui midagi ette võtta enam ei saa.

Esimene vahe on mõõdetud jõudlus. Radoonitõkkeks kõlbab materjal, mille radooni difusioonikoefitsient on laboris mõõdetud — Riwega DS 1500 SYN puhul 1,64 × 10⁻¹⁴ m²/s standardi ISO 11665-10 järgi. Tavalisel ehituskilel sellist mõõtmist reeglina ei ole tehtud, mis tähendab, et tema radoonipidavus ei ole halvem, vaid teadmata. Teadmata suurusega ei saa projekteerija arvestada ja seda ei saa keegi hiljem kontrollida. Kui müüja pakub kilet radoonitõkkeks, küsi andmelehte ja difusioonikoefitsienti — kui neid ei ole, ei ole tegemist radoonitõkkega, olgu kile kui paks tahes.

Teine vahe on mehaaniline ja see otsustab objektil rohkem kui esimene. Radoonitõke paigaldatakse enne betoonivalu ja ta peab elama üle armatuuri laotamise, ehitajate jalanõud, vibraatori ja betoonipumba vooliku. Viiekihiline kangas talub seda: DS 1500 SYN STRONG kaalub 200 g/m² ja tema rebimistugevus on 380/275 N/50 mm. Õhuke kile rebeneb juba enne, kui betoon kohale jõuab.

Ja rebenenud tõke ei ole osaliselt töötav tõke. Gaas ei jaotu pinna peale ühtlaselt — ta liigub sinna, kus on kõige väiksem takistus, ehk otse rebendisse. Üks tõsine rebend annab praktikas sarnase tulemuse nagu tõkke puudumine üldse, ükskõik kui hea number materjali andmelehel seisab. Terve kanga difusioonikoefitsient kirjeldab ainult tervet kangast.

Kõige tähtsam on aga see, et viga ei ole parandatav. Kui betoon on valatud, jääb radoonitõke igaveseks põranda alla — teda ei saa üle vaadata, katsetada ega parandada ilma põrandat lahti võtmata. Kokkuhoid on paarsada eurot rulli pealt. Risk on see, et maja kogu eluea jooksul ei ole võimalik teada, kas kaitse üldse toimib. Radoon ei ole koht, kust kokku hoida.

Suurema koormusega põrandate alla, kus ehitajad kanga peal kõnnivad ja armatuuri liigutavad, sobib DS 1500 SYN STRONG. Sellel on sama difusioonikoefitsient, kuid 200 g/m² kaal ja rebimistugevus 380/275 N/50 mm, mistõttu ta talub objektil toimuvat.

Kohtades, kus mehaaniline kinnitus ei ole võimalik, kasutatakse isekleepuvat versiooni VSK DS 1500 SYN, mille ülekate peab olema vähemalt 10 cm.

Kangas on ainult pool lahendust

Enamik radoonitõkkeid ei kuku objektil läbi materjali pärast, vaid liidete pärast. Radoon leiab tee sealt, kus kangast ei ole: ülekatetest, seinaliidetest, torude ja kaablite läbiviikudest ning vundamendi nurkadest. Terve kanga keskosa on harva probleem — probleem on peaaegu alati liide.

Coll Radon 150 on butüülteip alumiiniumkandjal laiusega 150 mm, mille difusioonikoefitsient on 1,6 × 10⁻¹³ m²/s (ISO/TS 11665-13). See on mõeldud ülekatete ja liidete tihendamiseks.

AIR Stop Radon mansetid on mõeldud läbiviikudele ja nende difusioonikoefitsient on 3,2 × 10⁻¹² m²/s. Valikus on kolm mõõtu:

Pane tähele numbrite suurusjärke: kangas on 10⁻¹⁴, teip 10⁻¹³ ja mansett 10⁻¹². Iga liide on kanga enda tasemest kümme kuni sada korda „lekkivam“. Just sellepärast otsustab liidete arv ja nende teostuse kvaliteet kogu süsteemi toimivuse, mitte kanga enda number kataloogis.

Kuidas radoonitõke objektil paika saab

Radoonitõke ei ole eraldi töö, mille saab hiljem juurde teha. Ta on osa vundamenditööst ja ta tuleb planeerida enne, kui betoon valatakse. Praktiline järjekord on järgmine:

  1. Mõõda pinnas. See number otsustab, kas piisab tavapärasest ehituskvaliteedist, on vaja radoonikindlaid lahendusi või on vaja lisaks tõkkekangale ka radooniummikut või sundventilatsiooni.
  2. Planeeri läbiviigud enne kanga paigaldamist. Iga toru, kaabel ja maandusühendus, mis hiljem läbi tuleb, on hiljem tehtud auk. Loetle nad üles ja telli mansetid õigetes mõõtudes ette.
  3. Paigalda kangas terve pinna alla, ülekattega vähemalt 10 cm, ja teipi iga ülekate. Isekleepuv VSK-versioon on mõeldud sinna, kus mehaaniline kinnitus ei ole võimalik.
  4. Tihenda seinaliited. Kangas peab jooksma vundamendi seinale üles ja olema seal tihendatud. Nurk on koht, kus radoon kõige tõenäolisemalt sisse pääseb.
  5. Kaitse kangas ehituse ajaks. Betoonivalu, armatuur ja ehitajate jalanõud rebivad õhemat kangast. Suurema koormusega põrandate alla käib tugevam versioon.
  6. Pildista enne betooni. Kui hiljem tekib vaidlus, on foto ainus tõend, et süsteem oli terviklik.

Kolm küsimust, mida projekteerijalt küsida

1. Mis on krundi pinnase mõõdetud radoonisisaldus? Kui vastus on „ei ole mõõdetud“, siis lahendust ei ole veel valitud — on tehtud oletus. Oletusega ehitatud vundamenti ei saa hiljem üle mõõta ega parandada.

2. Kas projektis on ette nähtud radooniummik või ainult tõkkekangas? Üle 50 000 Bq/m³ pinnase puhul kangast üksi ei piisa ja ummiku hilisem lisamine tähendab pinnasetöid maja all.

3. Kas kõik läbiviigud on joonisel olemas? Kui neid joonisel ei ole, tehakse nad objektil ja tihendatakse sellega, mis parasjagu käepärast on. Just nendest aukudest radoon majja tulebki.

Kokkuvõte

300 Bq/m³ on viitetase, mitte piirnorm, ning koolides ja lasteaedades kehtib 200 Bq/m³. Kõige kõrgem risk on Põhja-Eesti klindivööndis ja iga kümnes Eesti kodu ületab viitetaset. Kõige tähtsam samm on aga pinnase mõõtmine enne projekteerimist, sest just see number otsustab, kas piisab tavapärasest ehituskvaliteedist või on vaja tõkkekangast koos ummikuga.

Ja veel üks asi, mida tasub meeles pidada: radoonitõke on süsteem, mitte rull kangast. Kangas, teip ja mansetid moodustavad terviku ning kui üks nendest kolmest jääb tegemata, ei tööta ka ülejäänud kaks. Sama kehtib materjali kohta: mõõdetud difusioonikoefitsiendiga kangas on kilest oluliselt tugevam kaitse ja seda just sellepärast, et ta peab objektil vastu. Katkine tõke ei kaitse üldse ning betooni all ei ole seda enam võimalik parandada.

Riwega radoonitõkked on TRX Layersi laos Tallinnas ja Pärnus. Saada meile pinnase mõõtetulemus ja vundamendi lahendus, siis paneme kokku sobiva komplekti koos liidete ja läbiviikudega.

Loe edasi: akrüül või butüül — kuidas paigaldusteip valida.

Riwega toodete tehniline info ja kogu sortiment: riwegaeesti.ee — Riwega ametlik esindus Eestis.

Vajad abi projekti planeerimisel?

Meie spetsialistid aitavad leida parima lahenduse.